Piusa - Meenikunno - Nohipalu

Alustame algusest

Võib ju arvata, et mis see siis ei ole, haarame koti selga ja asume teele, kuid nii see siiski ei ole. Õpetaja Neeme rääkis meile matkamise puhul olulisest ja jagas meiega oma põnevaid matkakogemusi. Õppisime vajalikke sõlmi tegema ning seljakotti kokku pakkima.

Sõit Piusale ja koobaste külastus

9:49 asusime sõitma ootusärevalt rongiga Tartu poole. Tartus istusime ümber ning algas sõit Piusa poole. Rahvast oli rongis vähe ning kõikidele matkasellidele jätkus kohta istumiseks, oli see ju viimane pikem istumine enne kott seljas rändama asumist. Piusal rongist välja astudes tervitas meid tugev tuul, kuid see meie tuju ei rikkunud. Piusa koobaste külastuskeskuses vaatasime lühifilmi nahkhiirtest ja liblikatest, kes koopas elutsevad ning kibelesime juba koobastesse. Giid rääkis meile Orava valla elust ja olust ning koobaste ajaloost. Kui kellelgi oli veel uneliiv silmis , siis koobastesse astudes kadus täielikult, sest koopas oli väga karge. 

Koopaselfie

Siht Mustjärve suunas

Edasi liikusime läbi suure liivakarjääri ja metsatukale jõudes heitis nii mõnigi soojendusdressi seljast. 

                                     

Mets oli läbitav ning juba jõudsimegi külateele. Kaugel oli näha külakiigeplatsi ja jaanitule materjali. Esimesel 5 km oli kõigi samm erk, kuid kätte oli jõudnud lõuna ning tuli keha kosutada.

Möödusime lõhnavatest sirelitest ning rääkisime maailmaasjadest. Kõige ees oli noorkotkas ja kaitseliitlane Kristo, kelle tempo oli nii mõnelegi väikseks katsumuseks. Teise pausi ajal võttis nii mõnigi jalanõud jalast ja sirutas varbaid. 

Pausi ajal leitud sõbrake

Jäime veidike grupist maha ning otsustasime mängida sõnamängu, et teekond kiiremini mööduks, mäng aga ei kestnud kaua, sest mõtted said kahepeale otsa. Otsustasime teha paar kiiremat sammu, et teistele järele jõuda. Kätte oli jõudnud viimane paus ja siis olid veel loetud kilomeetrid laagriplatsini. Metsa vahel hakkasid ründama sääsed ja välja tuli võtta sääse off. Laagriplatsile lähenedes kiirenes tempo ning olimegi kohal. 

Viimane paus

Meie telk oma kaksikvennaga

Kui telgid püsti, siis asuti tegema õhtusööki, milleks oli tatrapuder lihakonserviga. Kõigil olid kõhud matkamisest tühjaks ning pott kraabiti tühjaks ning karule ei jäetud midagi. Pärast õhtusööki mindi Mustjärve ujuma, mängiti jalgpalli, tehti telgis uinak, mängiti kaarte. Õpetaja Neeme kutsus kõiki Valgejärve imetlema ning väike grupp läks jalutas järve äärde. Valgejärve ääres oli tuulevaikne ning palju sääski, kuid vaatepilt oli imeltusväärne. 

Sookail

Valgejärv

Väike grill ja Kristjan sisustas mõnusalt istumist lõkke ääres mõttemängudega: "Must maagia", "Kuhu käib punane pall?", "Kas tops on kinni või lahti" ja " Psühholoog".

Kui kell oli saamas juba 23:00 läks igaüks oma telgi suunas, kuid kõrval platsil käis Nohipalu disko,  und see ei seganud. 

                                          

 Teine päev

 Ärkasime ning sõime väga maitsvat kaerahelbe putru kondenspiima ja maasikamoosiga. Hommikune ujumine oleks olnud väga karastav, kuid meie jaoks oli selleks liiga külm. Kell oli juba nii palju, et tuli võtta oma seitse asja ja asuda jällegi matkaradadele. 

Kotti pakkimas

Natukene jälle kõnnitud ning jõudsime Meenikunno rappa. Kõigepealt käisime vaatetornis.

Vaade Meenikunno rabale

Remo, kes kardab kõrgust ning jälgis tegevust maapinnalt

Võtsime suuna soojärve suunas ja käisime vaatamas päikeseloojangu metsamaja. 

Sõbralik moosi jagamine soojärve ääres

Soovõhk

Rebasemäe allikani jäi 3 km kõndimist, eesotsas oli ikka veel Kristo, kuid Mathias otsustas sekkuda ning lippas oma pikkade jalgadega järgi.

Kuulamas õpetaja Neemet allika ääres

Rongijaamani jäi nüüd 1,5 kilomeetrit, kuid enne käisime veel läbi Ilumetsa meteoriidikraatrite juurest. Need, kellel veel jaksu olid käisid kraatrist läbi õnne ja rikkust otsimas.

Kristjan õnne otsingutel

Viimased pingutused rongijaamani. Ilm oli soe ja päikseline. Rongijaama jõudes seadsime ennast mugavalt sisse, sest rongi väljumiseni oli jäänud üle tunni. Vihma hakkas kallama ning tuli esimest korda matka jooksul välja võtta vihmakeeb. Õnneks, aga oli tegemist hoovihmaga. Jaamas mängiti kaarte ja tehti uinak. Üks vanem härra tegi meist pilti, ei tea, kas matkajad on ohustatud liikide hulka jõudnud ? Aeg lendas ning saabus rong. Mihkel teise päeva algusest telefonis käivitanud sammulugeja ning rongis vaatasime, et samme olime kokku saanud 21 000. Esimesel päeval oli sammude arv kindlasti veelgi suurem, sest läbitud sai ligi 5 km pikem maa. 

Väsinud matkasellid

Jaamaselfie

Järgmiste matkadeni!! :)